 |
eriti kurva muusika ansambel
Hea raamat ei pea alati olema see kõige tuntum. EKMA on väheloetud lehekülg siinse muusika raamatus, kuid sellegipoolest üllatav ja teatavast vaimsuse nivoost alates ka naudingut pakkuv. Nagu teatris, toimub E-kurvas muusikas kõik mängult, ja laulude väljamõeldud tegelaskujudel on oh-kui-palju pistmist päriseluga, sest teatavasti elu ongi üks lava. Sven Kuntu hääl ja laulud meenutavad kandilist ratast, mis ei tohiks veereda, kuid kõigi eelarvamuste kiuste seda ometi teeb. Ja ma ei saa alla suruda kiusatust võrrelda EKMAt inglase Simon Jeffesi ansambliga Penguin Café Orchestra - sama väärdkammerlikkus ja kuulajale semulikult külje alla pugev lihtsuse teesklus, milles miski kipub kogu aeg olema veidi kiivas, ehkki sugugi mitte nii palju nagu näiteks Tom Waitsil.
EKMA viiulid, flöödid, klaver ja saksofon oskavad jätta mulje võidunud frakkpintsakus ja sonilätuga asotsiaalist, kes kastihunniku otsast peab ilusõnalisi kihutuskõnesid Mozarti ja Schilleri kunsti ülistuseks ning aeg-ajalt tirib küljetaskust välja (sala)pudeli haljast, rüübates sealt keelekasteks mehiseid lonkse. Ning uskuge - see on nauditav kuuldepilt, piisavalt kummastav ja mänguline, samas ka lihtne, et seda vahtima jäädes temast kanduda lasta. Surm teatrilaval on alati dramaatiline, ja dekoreeritud surnuaialt kõlavad laulud koguvad enda ümber uudishimutsejate ringi niikuinii. EMKA keerutab tantsu ümber shanssoonliku igatsuse ning napsab oma show lõpuks üllatajale mõeldud aplausi.
Immo Mihkelson
Eriti Kurva Muusika Ansambli märgi all on ilmavalgust näinud kaks helikassetti: "Eriti Kurva Muusika Ansambel" (1994) ja "Suur näitemäng" (1996) ning kolm CD-d : "Haua plaadi lood" (1999),
"Ebafolklorism" (2002) ja "Dagerrotüübid" (2008). 2005. ja 2009. aastal tulid välja veel CDR-d, millel ansambel musitseerib koos Riikliku Akadeemilise Meeskooriga.
Eriti Kurva Muusika Ansambel elas 1990-2008